Kommentaar Mareku postile "Aega ei ole?"

Olen sinuga päri. Ma olen ennast jägides teinud samasuguse järelduse, et tegelikult meil on aega. Aeg on suhteline asi. Meie käsutada ja kasutada on väga palju sellest.
Samas pühendumine on alles kõige algus. Just lugesin täna hommikul: "Kui me ütleme, et meil on osadus Jumalaga, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt (1. Joh. 1:6). Nüüd võib mõelda, et see on absurdne, et käia Jumalaga, kuid siiski olla pimeduses. Kuid see ei ole tegelikult nii võimatu. Kui minu palve muutub rutiinseks või "magedaks", siis minu süda läheb kiiresti külmaks. Ja juba mõtted rändavad kuskil U duuris. See kõik oleneb, nagu sa ütlesid, kui palju me tegelikult(endaga aus olles) anname Jumalale aega (küsimus ei ole ainult kvantiteedis vaid ka kvaliteedis). Ma olen tähele pannud, kui pühendan kvaliteetset aega Jumalale, siis süda on täis tänu ja ülistust ja austust Jumalale ja ma üritan seda hoida.
Lisaks väga palju oleneb sellest kellega me läbi käime. Psalmid 1:1 seisab: "Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas...". Nii kerge on ennast leida (minul vähemalt) taas rääkimas tühiseid sõnu, tühiseid nalju viskamas. See mis teiste inimeste sisemuses toimub, selle võtan ka mina omaks (alateadlikult), tahtes olla nende sõber, nendega diskussiooni arendada, nende mõtteid kuulata, nende nõustudes jne. Kuid mida see teeb on see, et võin langeda nende tasemele - muutuda seestpidiselt tühiseks, ehk siis see asi viib mind Jumalast eemale (kui asi võin tühistes naljades ja jutus). Teine lugu on siis, kui sa lähed nimelt selle eesmärgiga, et inimesi aidata nende raskustes või kahtlustes. Nagu pastor Ago ütles, kõik mis ei kasva kokku, kasvab lahku. Nii ka selles asjas, kõik mis ei too Jumalale lähemale, viib temast eemale. Ei saa teenida kahte Jumalat ja 1. Joh 1:5 II-pool ütleb:"Jumal on valgus ja temas ei ole pimedust". Ma usun seda, et mida enam ma pühendan aega Jumalale, seda enam hakkab minu elust välja pudenema neid asju, mis viivad mind Jumalast eemale - k.a. inimsuhted. Ma muutun allergiliseks pimedusele.

See kõlab küll väga karmilt, ja see tegelikult ongi. Mul on tegelikult teinekord ja päris tihti väga raske Jumalale anda aega. Mitte ainult ajapuudus ei ole probleem, kuid ka viitsimatus. Ma ei oska seda õieti kirjeldadagi. Selline saatanlik laiskus. Kuid kui sellest läbi murran, siis on võimalik asju muuta. Jumala arm ja armastus on uus iga päev. Jumal on ülemõistuse kannatlik ja armuline.

See lõik Johannese evangeeliumis lõpeb nii: "Minu lapsukesed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest." (1. Joh. 2:1-2)